Alates ajast, mil tekkis looduses puhkamise traditsioon, on välja kujunenud ka reeglid, kuidas end metsas, aasadel, jõgede ääres jm üleval pidada. Neid reegleid järgides saate rahulikult ja meeldivalt looduses näiteks piknikut pidada, metsaelanikud jäävad teid aga hea sõnaga meenutama

Aprillist oktoobrini kestval perioodil on spetsialistide sõnul METSATULEKAHJUDE tekkimiseks kõige suurem oht. Rääkimata kuumadest suvepäevadest, mil kuivanud rohi võib vaid ühest sädemest sekundiga süttida.

Suve hakul, kui sõbrad hakkavad juba teie kurikuulsa šašlõki järele keelt limpsama, soetage omale isiklik söegrill. Lõkke süütamine maapinnal on aprillist oktoobrini keelatud. Mõnedes statsionaarsetes puhkekohtades saavad külastajad söegrille tasuta või väikese tasu eest rentida (täpsem teave on saadaval konkreetses puhkekohas). Kuid soovitame osta endale siiski isiklik söegrill.

Jälgige hoolega, et te ei pillaks maha põlevat tikku, koni jmt. Veenduge, et sädemed ei lendaks lehtede, muru, sambla või turba sisse. Ka mitu tundi hiljem, kui teie juba kenasti koju olete jõudnud, võib teist maha jäänud sädemest tekkida tulekahju, mis hävitab kõik elava oma teel.

Põlengu avastamisel proovige seda esmalt ise kustutada. Kui see teil ei õnnestu (nt leegid on liiga suured, tuli levib ülikiiresti), kutsuge võimalikult kiiresti tuletõrje, helistades kohe metskonda või hädaabinumbrile. Kui kasutate mõnda GPS-seadet (nutitelefon, tahvelarvuti, autos kasutatav GPS-navigatsiooniseade jne), teatage päästjatele tulekahju asukoha täpsed koordinaadid.

Lõkke kustutamiseks võib kasutada jõest või tiigist võetud vett (kui veekogu on lähedal), seejärel tuleks lõkkekoht liiva või mullaga kinni katta.

Kui satute olukorda, kus peate end metsatulekahju käest päästma, pidage meeles järgmist:

  • Ärge minge suitsu täis alale, kui nähtavus on alla 10 meetri.
  • Et mitte vingumürgistust saada, katke hingamisteed niiske riidega.
  • Liikuge tulekahju alalt eemale tuulesuunale vastupidises suunas, nii ei saa tuli teid kätte.
  • Kui inimese riided on tuld võtnud, peab ta kohe maa peale pikali heitma, mitte jooksu pistma. Katke kannatanu paksu riidega (lina, tekk, mantel) – hapniku vähesuse tõttu hakkavad leegid kustuma.

Hädaabinumbrid kehtivad  Eesti territooriumil (kõned on kõikide sideoperaatorite võrgus kaudu on tasuta):

112 – Riiklik hädaabikeskus 

Looduses viibides KAITSKE END PUUKIDE EEST:

  1. Pange selga pikkade varrukate ja säärtega liibuvad riided ja kinnised jalanõud. Katke pea kerge mütsiga ja kael kõrge krae või rätikuga.
  2. Kontrollige aeg-ajalt üksteise riideid. Hetkest, mil puuk leiab vaba kehapiirkonna kuni hetkeni, mil ta end naha külge kinnitab, võib kuluda mitu tundi. Seega on teil piisavalt aega, et ähvardav oht enda küljest maha raputada. Puuki on lihtsam märgata heledatel rõivastel.
  3. Enne metsa minemist on soovitatav riideid spetsiaalsete vahenditega töödelda. Ei tasu usaldada lähimas supermarketis müüdavaid universaalseid putukatõrjevahendeid. Sääsed sääskedeks, kuid tuleb välja, et puuk ei olegi putukas (jah, ka meie ei teadnud seda varem). Seepärast pöörduge apteeki või spetsiaalsesse matkatarvete poodi. Puugitõrjevahendeid nimetatakse akaritsiidideks (sõnast acaros – puuk).
  4. Koju jõudes võtke kõik riided seljast ja raputage need läbi (pöörake erilist tähelepanu õmblustele ja taskutele) ning kontrollige keha ja pea hoolikalt üle.

Kui avastate siiski oma kehale kinnitunud puugi, tegutsege kohe järgmiselt:

  1. Kui teil on kogemusi puukide eemaldamisega, siis tehke seda ise puugi ümber seotud niidi või spetsiaalse puugilasso abil.
  2. Kui te pole oma oskustes kindel, ärge hakake end ise ravima. Pöörduge lähimasse statsionaarsesse meditsiinipunkti. Ka pühade ajal on kiirabihaiglad ja traumapunktid ööpäev läbi avatud.
  3. Isegi kui eemaldasite puugi ise, pöörduge arsti poole. Kõige olulisem on aga näidata arstile puuki ennast. Puugi analüüsimise järel saab teada, kas ta oli ohtliku haiguse, näiteks entsefaliidi või borrelioosi (Lyme’i tõve) kandja.
  4. Pärast puugi eemaldamist jälgige oma enesetunnet: kui tõuseb väiksemgi palavik või tekivad punased plekid, pöörduge kohe arsti poole!

 Teie olete looduses külaline. Kuid putukate – sipelgate, kihulaste ja sääskede – jaoks on mets kodu. Ärge pange telki püsti sipelgapesa lähedale ja ärge valage magusa tee jääke kohe piknikuteki kõrvale – nii ei hakka putukad teid kimbutama. Putukahammustuste vältimiseks kasutage spetsiaalseid, näiteks sääski eemale peletavaid tõrjevahendeid. Nendeks võivad olla rõivastele, nahale või telgile pealekantavad kreemid, vedelikud või aerosoolid. Neid vahendeid saab osta kõigist supermarketitest või apteekidest. Lugege kindlasti tõrjevahendite juhendeid, sest osad neist ei sobi lastele ning lapseootel või imetavatele naistele.

Olemas on ka ultraheli toimel töötavad sääsepeletajad, mis lihtsalt ei lase putukatel teile ligineda.

Looduslikest vahenditest võib proovida nelgi-, aniisi- ja eukalüptiõli – neid tuleb määrida katmata kehapiirkondadele.

Kui sääsed on teid hammustanud, katsuge hammustuskohta mitte sügada, kui väga te seda ka teha ei tahaks. Katkikratsitud kupalde kaudu võib organismi sattuda infektsioon, mille ravimine on kauakestev ja ebameeldiv protsess. Kasutada võib teepuuõli, see leevendab sügelust ja desinfitseerib hammustuskohta. Samuti on olemas spetsiaalsed meditsiinilised vahendid, mis aitavad sääsehammustustest tulenevaid kaebusi leevendada.

 

PRÜGI ON VEEL ÜKS TERAV PROBLEEM, mis looduses viibimisega on seotud. Üldreegel ütleb, et jäta ajaveetmiskoht endast maha sellisena, nagu selle ise eest leida tahaksid. Metsa minnes võtke kaasa suured prügikotid, kuhu mahuvad kõik mittesöödavad jäätmed: kilekotid, kumm, plastpudelid, purgid, klaas. Osades puhkekohtades on olemas spetsiaalsed prügikonteinerid või -augud (täpsemat teavet leiate konkreetse puhkeala kirjelduses), kuid olge alati valmis selleks, et peate prügi linna kaasa võtma.

Toidujäätmed põletage või laduge korralikult keskmise sügavusega auku ning katke pealt murumättaga.

Patareid ja akud on loodusele tõsiseks ohuks, kuna need mürgitavad maapinda enda ümber umbes 20–30 m raadiuses. Seepärast ei tohi neid koos toidujäätmetega minema visata, vaid tuleb viia spetsiaalsetesse kogumispunktidesse. Sellised punktid on olemas kõigis suuremates ehituspoodides ja tanklates.

Olge klaaspudelitega ettevaatlikud. Pudelikildudega võite end vigastada nii teie ise kui ka teised inimesed ja ka loomad. Kuumal päikeselisel päeval võib klaasikild päikesekiirte mõjul muutuda läätseks, mis süütab muru ja lehed.

Suitsukoni on samuti väga ohtlik prügiliik. Lisaks sellele, et konid näevad metsalagendikul äärmiselt ebaesteetilised välja, mürgitavad need ka maapinda enda ümber. Rääkimata teada-tuntud tõest, et kustutamata koni on sage tulekahjude põhjustaja. Kategooriliselt on keelatud konide viskamine veekogudesse.

 

Kui võtate koduloomad loodusesse kaasa, siis hoolitsege nende ohutuse eest. Sarnaselt inimestele ähvardab ka neid puugioht – kasutage koertel ja kassidel spetsiaalseid kaelarihmu või akaritsiide, mida saate osta lemmikloomapoodidest ja veterinaarapteekidest. Samuti peate hoolitsema selle eest, et teie lemmikloomad ei segaks teisi puhkajaid. Kellelegi ei tee ilmselt rõõmu see, kui teie koer võõral tekil kargleb või võõralt taldrikult lihatükke napsab.

 

Avatud veekogude ääres asuvad valveta rannad pakuvad küll palju rõõmu, kuid kätkevad endas ka mitmeid ohte. Läbi uurimata põhi, tugev vool, võimalikud keerised, vee puhtus – otsuse, kas minna vette või mitte, peate iseseisvalt vastu võtma. Uurige, kas randa on üles pandud hoiatussilte.

Kõik teavad, et alkohol ja ujumine ei sobi kokku, kuid kahjuks leidub igal aastal inimesi, kes seda tõde eirates ennast ohtu seavad.

Ärge kunagi hüpake kõrgelt vette tundmatus kohas, kus puudub spetsiaalne hüppeplatvorm.

Mõnedes puhkerandades tegutsevad ka päästjad (täpsem teave on saadaval konkreetses puhkekohas), kuid esimeses järjekorras vastutate oma elu ja tervise eest teie ise.

Pidage meeles, et kui lähete uppujale appi, võib ta paanikahoos ka teid koos endaga põhja tõmmata. Hinnake oma oskusi kriitiliselt. Teil võivad küll olla head kavatsused, kuid kui teie ujumisoskus on kesine, ei ole vaja ka oma eluga riskima minna. Parem visake uppujale pikk köis (nt auto puksiirköis) ja katsuge ta kaldale tõmmata.

Austage jõe, järve või mere väge, ärge hakake kangelast mängima ja liiga kaugele ujuma. Kui tunnete vees viibimise ajal, et olukord läheb keeruliseks, siis järgmised seitse lihtsat reeglit aitavad teil kaldale jõuda:

  1. Mis ka ei juhtuks, katsuge mitte paanikasse sattuda.
  2. Ärge ujuge kaldast kaugele eemale – seal võib olla keeris, tugev külm voolus, palju vetikaid jne.
  3. Ärge jääge lootma kummimadratsile või -rõngale. Neil võib olla varjatud defekt, mis avaldub alles siis, kui olete juba sügavamasse vette jõudnud.
  4. Ärge mängige vees mänge, milles tuleb kaasmängija käest, jalast või peast kinni haarata. Mänguhoos ei pruugi te märgata, et kaaslane on näiteks vett kopsu tõmmanud.
  5. Kui te ei jaksa tagasi ujuda, keerake end vee peale selili, puhake veidi ja ujuge niimoodi kalda poole.
  6. Kui säärde või jalalabasse lööb kramp, võtke labast kinni ja tõmmake seda enda poole.
  7. Krampide vastu aitab hästi mingi terava esemega, näiteks nõela, haaknõela või isegi küüntega torkimine (seepärast tasub ujumisriiete külge kinnitada haaknõel, et see oleks ootamatute krampide korral käepärast).

 

Meelde tasub tuletada juba kooliajast selgeks saanud esmaabi osutamise reegleid:

  1. Pöörake kannatanu näoga allapoole, et tema pea asuks puusadest madalamal.
  2. Puhastage kannatanu suu prahist (näiteks vetikatest või liivast).
  3. Vajutage järsult keele juurele, kutsudes esile okserefleksi.
  4. Kui kannatanu hakkab refleksi ajel läkastama ja oksendama, oodake seni, kuni kogu vesi on hingamisteedest ja maost väljunud.
  5. Kui okserefleks ja pulss puuduvad, pöörake kannatanu selili ja tehke kaudset südamemassaaži. Kui te ei tunne kannatanut ja ei tea, kas tal võib olla mõni tõsine haigus (nt hepatiit), ärge tehke kunstlikku hingamist ilma spetsiaalse maskita. Elumärkide ilmnemisel jätkake punktides 1–4 kirjeldatud tegevustega.
  6. Kutsuge välja kiirabi numbril 112.

 

KUI LÄHETE LOODUSESSE KOOS LASTEGA, siis lisaks eespool loetletud ohtude jälgimisele ei tohi unustada, et väikelastel tuleb pidevalt silm peal hoida. Nad võivad end kuumade sütega kõrvetada, pista suhu midagi söögikõlbmatut (hea, kui tegemist on vaid liivaga), vanemaid matkides tasakesi vee äärde hiilida... Kui olete metsa tulnud seltskonnaga, määrake enda seast kordamööda üks täiskasvanu, kes vastutab selle eest, et lapsed pidevalt vaateväljas oleksid. Ja ärge unustage kaasa võtmast reisiapteeki lastele vajalike vahenditega. 

SOOVIME TEILE MEELDIVAT PUHKUST!